Viimastel nädalatel-kuudel on meedia väga intensiivselt tootnud üldsuses kirgi kütvaid kirjutisi. Olgu teemadeks siis Euroopa stabiilsusmehhanismi laenumahu suurendamine, Estonian Air´i juhi palk, Eesti Energiale riigieelarvest 200 miljoni euro eraldamine, avanev elektriturg või Tallinna Kütte hinnatõus, igal juhul on oht inimestes ahastus tekitada. Kui esmapilgul tundub, et kõik nimetatud teemad ning nendega kaasnevad mõjud on tavakodanike jaoks paratamatu nähtus, siis tegelikkuses võib siiski olla lootus vähemalt viimastest nimetatutest tekkiva mõjuga võidelda - pean siinkohal silmas energiahindade tõusu.
Energiahinnad on tõusnud lähiminevikus ning tõusevad ka tulevikus. Euroopa Komisjon prognoosib oma publikatsioonis „Energiatrendid 2030“ aastaks 2030 fossiilkütuste hinnatõusu 2010. aastaga võrreldes 50-70 %. Energiahindade tõus on tingitud nii ressursside piiratusest, nõudluse suurenemisest kui ka suuri investeeringuid vajavatest uutest tehnoloogiatest, mida me saame me kohalikul turul tunda näiteks elektriarvet suurendava taastuvenergiatasu näol.
Nähtavas tulevikus ei lähe energia odavamaks, seega on ainsaks lahenduseks energiaressurssi tõhusam kasutamine. Energiatõhus süsteem tagab sama lõpptulemuse, mis energiat raiskav süsteem, kuid teeb seda efektiivsemalt. Näiteks tänu sellele, et moodsad radiaatori A-klassi termostaatventiilid võimaldavad kiiret reageerimist, säästavad nad küttekuludelt – samas on aga nii moodsate kui vanade ventiilide korral tagatud etteantud ruumitemperatuur.
Lääneriikides sai energiatõhususest prioriteet pärast naftakriisi aastatel 1973-74, kui naftahinnad tegid tugeva hüppe. Suureks sammuks energiasektoris oli 1997. aastal allkirjastatud Kyoto protokoll, mille eesmärgiks on kasvuhoonegaaside vähendamine. Energiatõhususe suurendamine omab kasvuhoonegaaside vastu võitlemisel väga olulist rolli. Täna suunab Euroopa Liit oma kõige kõrgemal tasemel Euroopat ressursitõhusama ning loodussäästlikuma majanduse poole: see on sätestatud majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020“, kus tuuakse ühe olulise eesmärgina välja Liidu energiatõhususe suurendamine 20 % võrra.
Arvestades, et üle 40 % toodetud energiast tarbivad hooned, on see kindlasti õige koht, kus peatuda ning veidikene energiatõhususe osas mõtteid mõlgutada. Umbes 80% hoonetest, mida me kasutame ka veel aastal 2050, on täna olemas - enamik neist kulutab vähemalt 20 % rohkem energiat, kui see oleks kohane. Uutele hoonetele on Euroopa Komisjon kehtestanud hoonete energiatõhususe direktiivis karmid eesmärgid: uued avaliku sektori hooned peavad alates 2019. aastast ning erasektori hooned alates 2021. aastast vastama liginullenergiahoone tasemele (liginullenergiahoone on väga madala energiatarbega hoone, kus on eeldatud lokaalset energia tootmist). Sellised hooned tohivad hetkel kehtivate energiatõhususe miinimumnõuete tasemetega võrreldes tarbida vaid orienteeruvalt 30-35% primaarenergiat. Nimetatud Euroopa kõrgeid eesmärke arvestades on nõutav, et Eestis oleks aegsasti olemas vajalik kompetents, teadmus, metoodika ning praktika selliste väga madala energiatarbega hoonete ehitamiseks ning haldamiseks. Täna puudub aga riigil eesmärkide saavutamiseks selge strateegia.
Vaadates Euroopa Liidu 2020. aasta energiatõhususe ja taastuvenergiaga seotud eesmärke ja Euroopa pikemaajalist ambitsioonikat energia- ja kliimapoliitikat (nt „Energia teekaart aastani 2050“) on selge, et suurt rõhku tuleb panna ka olemasolevate hoonete energiatõhususe parendamisele. Selles osas on Eestis tubli teavitustöö ära teinud Sihtasutus KredEx korterelamute ning Riigi Kinnisvara AS avalike hoonete osas – jääb loota, et nende rahastusel teostatud projektide oodatav arvutuslik tulem ei jää vorminõuete või bürokraatia tõttu alla tegelikule mõõdetavale resultaadile. Olemasolevate hoonete energiakokkuhoiu potentsiaali hoomamiseks tasub arvestada, et kogu Eesti hoonefondi renoveerimine madalenergiahoone nõuetele vastavaks võimaldaks kogu riigi energia lõpptarbimist vähendada kuni 20 %.
Kuidas hoonet energiatõhusamaks renoveerida?
Hoonete kavandamisel, ehitamisel, kasutamisel, hooldamisel, renoveerimisel ja lammutamisel on suur mõju nii majandusele, keskkonnale, kui ka inimestele. Tagamaks jätkusuutlik valdkonna areng on oluline, et ehitatavad ja renoveeritavad hooned pakuksid nendes hoonetes viibivatele inimestele tervislikku elu- ja töökeskkonda ning oleksid nii kulu-, energia- kui ka ressursitõhusad.
Hoonete suure energiatarbe põhjused pole ainult ehitustehnilised, vaid ka insenertehnilised ning kasutusharjumuslikud. Leidub hulganisti hooneid, mille tehnosüsteemide, sh kütte-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemide, efektiivsus on vaid 50% võrreldes täielikult integreeritud ja tervikliku süsteemiga. Tihti on probleemiks olematu automaatika, mistõttu süsteemid töötavad üksteisele vastu: sagedane on näiteks kütte- ning jahutussüsteemide üheaegne töö. Olukorras, kus tarbimise pool on optimeerimata, on kohatu rääkida kallist elektrihinnast.
Energiatõhususe parendamine ei pea tähendama koheselt suuri investeeringuid. Energiatarbe vähendamine on protsess, mis algab probleemi teadvustamisest ning selle mõistmisest. Õige lähenemine asjale on esimene vajalik samm, mis võimaldab planeerida järgmisi.
Renoveerimine hoone energiasäästlikumaks muutmise eesmärgil tuleb alati teostada terviklikult, detaile kontekstist väljarebimata. Tihti piirdutakse energiasäästu eesmärgi saavutamiseks fassaadide ja katuse soojustamise ning akende vahetusega, mõistmata seejuures millised ehitusfüüsikalised protsessid hakkavad „sooja kuue“ saanud ehitises toimuma. Varem märkimisväärselt energiat kulutanud hoone omanik on saanud väiksemad energiaarved, aga koos sellega tihti ka viitsütikuga pommi hilisemate niiskuskahjustuste ja terviseriskide näol. Näidete otsimiseks pole vaja kaugele minna. Kui neid hooneid aastaid tagasi projekteeriti ja ehitati, siis polnud energiaga seotud kulud isegi mitte jututeemaks - lihtsalt aeg oli teine. On päris selge, et olemasoleva hoonega midagi tehes avaldab see mõju ka sama hoone muudele osadele. Renoveerimise puhul peab alati lähtuma tervikust!
Hoone energiatõhususe parandamisel on kindel järjekord, mis arvestab terviklikkuse põhimõttega:
1. Olemasoleva olukorra kaardistamine - saa aru, kuhu energia kaob;
a. Leia võimalused hoone piirete soojuskadude vähendamiseks;
b. Leia energiatõhusad ning mõistliku sisekliima tagavad tehnosüsteemide lahendused;
c. Lahenda sooja- ja energiatootmise küsimused (kaalu lokaalset sooja- ja energiatootmist ning selle võrkumüümist); Mõtle läbi energiat kasutavate ja tootvate süsteemide juhtimine ning monitoorimine
2. Lahenduste projekteerimine
3. Projekti realiseerimine
4. Hoone süsteemide korraline hooldus ning järjepidev monitoorimine
5. Hea sisekliimaga ja energiatõhusa hoone pikaaegne kasutamine
Heaks väljundiks olemasoleva olukorra kaardistamisel on põhjalik energiatarbe analüüs. Energiaauditit tuleb vaadata kui hinnanguandjat hoone energiakulule. Energiaaudiitor kasutab hoone ning selle süsteemide tehnilisi andmeid, kohapeal mõõdetud tulemusi, hoone haldajalt saadud infot ning eelmiste perioodide energiakulutusi. Saadud andmetega koostab audiitor arvutused, mille tulemusel pakub välja energiasäästumeetmed.
Renoveeritud või värskelt projekteeritud hoone peab kindlasti võimaldama lihtsat ning põhjalikku monitooringut. Süsteemne energia monitooring annab tagasisidet energiatarbimisest hoones.
Energiamonitooring annab kliendile järgmised võimalused:
1. Vaadata energiatarbimise tarbimisajalugu või reaalaja liikumisi. Monitooring annab võimaluse märgata muutusi tarbimises enne kui nad mõjutavad järgmist energiaarvet. Energiatarbimist saab võrrelda päevade/kuude kaupa või jälgida hooajalist tarbe muutumist (näiteks sõltuvalt ilmast).
2. Soojuskuluarvestite täpne mõõtmine annab mõista millal ja kuidas klient energiat kasutab. Liigutades energia tarbimist „soodsatele” tariifidele on võimalik saada paremat hinda.
3. Turvaline juurdepääs informatsioonile üle interneti igal pool ja igal ajal. Parim efekt saavutatakse kui kasutatakse kaugjälgimise võimalusi koostöös hoone tehnosüsteeme tundva inseneriga.
Energiatõhusust propageeritakse Euroopas ja ka Eestis mitmel põhjusel. Majanduskasvu lahutamine energianõudlusest ja üldise energiatarbimise vähendamine on meile hädavajalik, et saavutada muude kasvavate kulude kõrval väiksem püsikulu baas ja seega ka selge konkurentsieelis. Karmistuvad nõuded hoonete energiatõhususe osas ei pruugi tähendada üks-üheselt ehitushinna tõusu, kuid eeldavad läbimõeldud ettevalmistavaid tegevusi, pädevalt koostatud projekti ning hoolikalt läbiviidud ehitusprotsessi.
Antud arvamusartikkel on kompaktsemas mahus avaldatud ka 24.10.2012 Äripäeva paberlehes ja veebiversioonis.
2. Soojuskuluarvestite täpne mõõtmine annab mõista millal ja kuidas klient energiat kasutab. Liigutades energia tarbimist „soodsatele” tariifidele on võimalik saada paremat hinda.
ReplyDeleteKuidas seda punkti mõista?
Selle punkti taga on mitu mõtet, kuid eelkõige on selle all mõeldud erinevate hoone süsteemide koosmõju ning nende vastastikust optimaalset ärakasutamist. Näiteks vajalikku sooja vett ei toodeta mitte siis kui seda tarbitakse, vaid seda toodetakse ennetavalt jahutussüsteemi töötamisel tekkivast jääksoojusest, salvestades selle ajutiselt kuni tarbimisvajaduse tekkimiseni.
ReplyDeleteÜldiselt rakendatakse ajas muutuvat hinda börsiga seotud energiasüsteemidele. Kuna küttesüsteemid on valdavalt kohalikud, siis on kütte puhul hinna erinevust süsteemide töö optimeerimiseks keerukas rakendada (va soojuspumbad).