Lisaks küllaltki frustreerivale ennustusele võib meelehärmi
tekitada ka fakt, et ca 35 % toetustest (Elering) kulub tuulikutele, mis on tihti
investeerimisprojektiks välismaistele investoritele. Liigne võõrkapitali
sissevool sektorisse võib ohtu seada meie energiajulgeolekupoliitika (loe: energeetilise
sõltumatuse) ning töötaks seeläbi vastu toetusskeemi algupärasele eesmärgile.
Tundub, et tunneli lõpus on valguskiir – 19. juulil lõppes üks
etapp hr. Juhan Partsi võitluses börsihinnast sõltuva taastuvenergia toetuse
eest (MKM).
Kui tänaseni olid tootjad ja nende huvide eest seisev üks keskmisest rohelisem
poliitiline jõud täielikult vastu tagasiulatuvalt taastuvenergia toetuste
vähendamisele, siis nüüd saavutati kokkulepe, mis kehtestab kõigile turuhinnast
sõltuva toetuse, kuid loob samas ka olemasolevatele ning lähitulevikus tegevust
alustavatele tootjatele lisagarantiid, mis kaaluvad üles börsi hinnatõusust tekkiva
lisatulu. Kaugemas tulevikus energiatootmisega alustavad ettevõtted peavad
leppima tunduvalt nõrgema dotatsiooni ning tagatisega. Samas tuleb nentida, et
see kompromiss maksab umbkaudu 140 miljonit eurot, sest saavutatud lahendus
vähendab väljamaksvate toetuste mahtu 263 miljoni võrra, kuid majandus- ja
kommunikatsiooniministri originaallahendus oleks seda teinud 400 miljoni võrra.
Tänaseks saavutatud kokkulepe taastuvenergia toetuse osas on
kindlasti samm edasi. Mõnel vabal momendil soovitaks siiski antud teemal
mõtteid edasi mõlgutada: kui Eesti riiklikuks eesmärgiks on taastuvatest
energiaallikatest toodetud energia osakaal energia summaarses lõpptarbimises
viia 25 %-le ning tänaseks on meil saavutatud tasemeks 24 % (mitteametlikult küll juba ka 25
%), siis kui suures ulatuses oleks vajalik toetusskeemi jätkata?
