2012-10-25

Võitlus kasvavate energiakuludega


Viimastel nädalatel-kuudel on meedia väga intensiivselt tootnud üldsuses kirgi kütvaid kirjutisi. Olgu teemadeks siis Euroopa stabiilsusmehhanismi laenumahu suurendamine, Estonian Air´i juhi palk, Eesti Energiale riigieelarvest 200 miljoni euro eraldamine, avanev elektriturg või Tallinna Kütte hinnatõus, igal juhul on oht inimestes ahastus tekitada. Kui esmapilgul tundub, et kõik nimetatud teemad ning nendega kaasnevad mõjud on tavakodanike jaoks paratamatu nähtus, siis tegelikkuses võib siiski olla lootus vähemalt viimastest nimetatutest tekkiva mõjuga võidelda - pean siinkohal silmas energiahindade tõusu.

Energiahinnad on tõusnud lähiminevikus ning tõusevad ka tulevikus. Euroopa Komisjon prognoosib oma publikatsioonis „Energiatrendid 2030“ aastaks 2030 fossiilkütuste hinnatõusu 2010. aastaga võrreldes 50-70 %. Energiahindade tõus on tingitud nii ressursside piiratusest, nõudluse suurenemisest kui ka suuri investeeringuid vajavatest uutest tehnoloogiatest, mida me saame me kohalikul turul tunda näiteks elektriarvet suurendava taastuvenergiatasu näol.


Nähtavas tulevikus ei lähe energia odavamaks, seega on ainsaks lahenduseks energiaressurssi tõhusam kasutamine. Energiatõhus süsteem tagab sama lõpptulemuse, mis energiat raiskav süsteem, kuid teeb seda efektiivsemalt. Näiteks tänu sellele, et moodsad radiaatori A-klassi termostaatventiilid võimaldavad kiiret reageerimist, säästavad nad küttekuludelt – samas on aga nii moodsate kui vanade ventiilide korral tagatud etteantud ruumitemperatuur.

Lääneriikides sai energiatõhususest prioriteet pärast naftakriisi aastatel 1973-74, kui naftahinnad tegid tugeva hüppe. Suureks sammuks energiasektoris oli 1997. aastal allkirjastatud Kyoto protokoll, mille eesmärgiks on kasvuhoonegaaside vähendamine. Energiatõhususe suurendamine omab kasvuhoonegaaside vastu võitlemisel väga olulist rolli. Täna suunab Euroopa Liit oma kõige kõrgemal tasemel Euroopat ressursitõhusama ning loodussäästlikuma majanduse poole: see on sätestatud majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020“, kus tuuakse ühe olulise eesmärgina välja Liidu energiatõhususe suurendamine 20 % võrra.

Arvestades, et üle 40 % toodetud energiast tarbivad hooned, on see kindlasti õige koht, kus peatuda ning veidikene energiatõhususe osas mõtteid mõlgutada. Umbes 80% hoonetest, mida me kasutame ka veel aastal 2050, on täna olemas - enamik neist kulutab vähemalt 20 % rohkem energiat, kui see oleks kohane. Uutele hoonetele on Euroopa Komisjon kehtestanud hoonete energiatõhususe direktiivis karmid eesmärgid: uued avaliku sektori hooned peavad alates 2019. aastast ning erasektori hooned alates 2021. aastast vastama liginullenergiahoone tasemele (liginullenergiahoone on väga madala energiatarbega hoone, kus on eeldatud lokaalset energia tootmist). Sellised hooned tohivad hetkel kehtivate  energiatõhususe miinimumnõuete tasemetega võrreldes tarbida vaid orienteeruvalt 30-35% primaarenergiat. Nimetatud Euroopa kõrgeid eesmärke arvestades on nõutav, et Eestis oleks aegsasti olemas vajalik kompetents, teadmus, metoodika ning praktika selliste väga madala energiatarbega hoonete ehitamiseks ning haldamiseks. Täna puudub aga riigil eesmärkide saavutamiseks selge strateegia.

Vaadates Euroopa Liidu 2020. aasta energiatõhususe ja taastuvenergiaga seotud eesmärke ja Euroopa pikemaajalist ambitsioonikat energia- ja kliimapoliitikat (nt „Energia teekaart aastani 2050“) on selge, et suurt rõhku tuleb panna ka olemasolevate hoonete energiatõhususe parendamisele. Selles osas on Eestis tubli teavitustöö ära teinud Sihtasutus KredEx korterelamute ning Riigi Kinnisvara AS avalike hoonete osas – jääb loota, et nende rahastusel teostatud projektide oodatav arvutuslik tulem  ei jää vorminõuete või bürokraatia tõttu alla tegelikule mõõdetavale resultaadile. Olemasolevate hoonete energiakokkuhoiu potentsiaali hoomamiseks tasub arvestada, et kogu Eesti hoonefondi renoveerimine madalenergiahoone nõuetele vastavaks võimaldaks kogu riigi energia lõpptarbimist vähendada kuni 20 %.

Kuidas hoonet energiatõhusamaks renoveerida?

Hoonete kavandamisel, ehitamisel, kasutamisel, hooldamisel, renoveerimisel ja lammutamisel on suur mõju nii majandusele, keskkonnale, kui ka inimestele. Tagamaks jätkusuutlik valdkonna areng on oluline, et ehitatavad ja renoveeritavad hooned pakuksid nendes hoonetes viibivatele inimestele tervislikku elu- ja töökeskkonda ning oleksid nii kulu-, energia- kui ka ressursitõhusad.

Hoonete suure energiatarbe põhjused pole ainult ehitustehnilised, vaid ka insenertehnilised ning kasutusharjumuslikud. Leidub hulganisti hooneid, mille  tehnosüsteemide, sh kütte-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemide, efektiivsus on vaid 50% võrreldes täielikult integreeritud ja tervikliku süsteemiga. Tihti on probleemiks olematu automaatika, mistõttu süsteemid töötavad üksteisele vastu: sagedane on näiteks kütte- ning jahutussüsteemide üheaegne töö. Olukorras, kus tarbimise pool on optimeerimata, on kohatu rääkida kallist elektrihinnast.

Energiatõhususe parendamine ei pea tähendama koheselt suuri investeeringuid. Energiatarbe vähendamine on protsess, mis algab probleemi teadvustamisest ning selle mõistmisest. Õige lähenemine asjale on esimene vajalik samm, mis võimaldab planeerida järgmisi.

Renoveerimine hoone energiasäästlikumaks muutmise eesmärgil tuleb alati teostada terviklikult, detaile kontekstist väljarebimata. Tihti piirdutakse energiasäästu eesmärgi saavutamiseks fassaadide ja katuse soojustamise ning akende vahetusega, mõistmata seejuures millised ehitusfüüsikalised protsessid hakkavad „sooja kuue“ saanud ehitises toimuma. Varem märkimisväärselt energiat kulutanud hoone omanik on saanud väiksemad energiaarved, aga koos sellega tihti ka viitsütikuga pommi hilisemate niiskuskahjustuste ja terviseriskide näol. Näidete otsimiseks pole vaja kaugele minna. Kui neid hooneid aastaid tagasi projekteeriti ja ehitati, siis polnud energiaga seotud kulud isegi mitte jututeemaks - lihtsalt aeg oli teine. On päris selge, et olemasoleva hoonega midagi tehes avaldab see  mõju ka sama hoone muudele osadele. Renoveerimise puhul peab alati lähtuma tervikust!

Hoone energiatõhususe parandamisel on kindel järjekord, mis arvestab terviklikkuse põhimõttega:
1.        Olemasoleva olukorra kaardistamine - saa aru, kuhu energia kaob;
a.             Leia võimalused hoone piirete soojuskadude vähendamiseks;
b.             Leia energiatõhusad ning mõistliku sisekliima tagavad tehnosüsteemide lahendused;
c.             Lahenda sooja- ja energiatootmise küsimused (kaalu lokaalset sooja- ja energiatootmist ning selle võrkumüümist); Mõtle läbi energiat kasutavate ja tootvate süsteemide juhtimine ning monitoorimine
2.        Lahenduste projekteerimine
3.        Projekti realiseerimine
4.        Hoone süsteemide korraline hooldus ning järjepidev monitoorimine
5.        Hea sisekliimaga  ja energiatõhusa hoone pikaaegne kasutamine

Heaks väljundiks olemasoleva olukorra kaardistamisel on põhjalik energiatarbe analüüs. Energiaauditit tuleb vaadata kui hinnanguandjat hoone energiakulule. Energiaaudiitor kasutab  hoone ning selle süsteemide tehnilisi andmeid, kohapeal mõõdetud tulemusi, hoone haldajalt saadud infot ning eelmiste perioodide energiakulutusi. Saadud andmetega  koostab audiitor arvutused, mille tulemusel pakub välja energiasäästumeetmed.

Renoveeritud või värskelt projekteeritud hoone peab kindlasti võimaldama lihtsat ning põhjalikku monitooringut. Süsteemne energia monitooring annab tagasisidet energiatarbimisest hoones.
Energiamonitooring annab kliendile järgmised võimalused:
1.  Vaadata energiatarbimise tarbimisajalugu või reaalaja liikumisi. Monitooring annab võimaluse märgata muutusi tarbimises enne kui nad mõjutavad järgmist energiaarvet. Energiatarbimist saab võrrelda päevade/kuude kaupa või jälgida hooajalist tarbe muutumist (näiteks sõltuvalt ilmast).
2.  Soojuskuluarvestite täpne mõõtmine annab mõista millal ja kuidas klient energiat kasutab. Liigutades energia tarbimist „soodsatele” tariifidele on võimalik saada paremat hinda.
3.  Turvaline juurdepääs informatsioonile üle interneti igal pool ja igal ajal. Parim efekt saavutatakse kui kasutatakse kaugjälgimise võimalusi koostöös hoone tehnosüsteeme tundva inseneriga.

Energiatõhusust propageeritakse Euroopas ja ka Eestis mitmel põhjusel. Majanduskasvu lahutamine energianõudlusest ja üldise energiatarbimise vähendamine on meile hädavajalik, et saavutada muude kasvavate kulude kõrval väiksem püsikulu baas ja seega ka selge konkurentsieelis. Karmistuvad nõuded hoonete energiatõhususe osas ei pruugi tähendada üks-üheselt ehitushinna tõusu, kuid eeldavad läbimõeldud ettevalmistavaid tegevusi, pädevalt koostatud projekti ning hoolikalt läbiviidud ehitusprotsessi.


Antud arvamusartikkel on kompaktsemas mahus avaldatud ka 24.10.2012 Äripäeva paberlehes ja veebiversioonis.

2012-10-11

Valgustuse tulevik

Eelmise aasta lõpus väljastas Euroopa Komisjon ühe olulise dokumendi  nimega „Valgutuse tulevik“. Tegemist on nn rohelise raamatuga, mille eesmärgiks on kiirendada kvaliteetsete pooljuhtvalgustite kasutuselevõtmist üldvalgustuses. Järgnevalt dokumendist väike ülevaade.
 
19  % maailma elektritarbimisest ja 14 % EL-i elektritarbimisest kasutatakse valgustuseks. Kontorihoonetes kulub kuni 50 % tarbitavast elektrist valgustuse jaoks, haiglates 20-30 %, tehastes 15 %, koolides 10-15 % ja elamutes 10-12 %. Euroopas eemaldatakse järk-järgult hõõglambid ning asendatakse need uute energiatõhusate ja keskkonnasõbralike valgustustitega. Kõige uuenduslikum turule tulnud tehnoloogia on pooljuhtvalgustid (Solid State Lighting, SSL). Tehnoloogia aluseks on valgust kiirgavad pooljuhtmaterjalid, mis muundavad elektrienergia valguseks, ning see hõlmab valgusdioodidel (LED) ja orgaanilistel valgusdioodidel (OLED) põhinevat valgustust.
Pildil Panasonicu OLED valgusti
 
Roheline raamat toob välja kaks põhieesmärki:
1)     Euroopa tarbijate seisukohalt on vaja tõsta teadlikkust ning näidata, et uus valgustustehnoloogia on kvaliteetne ja säästab energiat ning raha.
2)     Euroopa valgustustööstuse seisukohalt on vaja teha ettepanekud poliitikameetmete kohta, mis tugevdavad valgustitööstuse konkurentsivõimet ja ülemaailmset juhtpositsiooni ning aitavad luua Euroopas töökohti ja majanduskasvu.
LED-lampides ja –valgustites kasutatakse ereda valgusega LED-punktvalgusallikaid. OLED-seadmed põhinevad orgaanilistel valgusallikatel (nagu polümeerid), milles annab ühtlaselt valgust kahemõõtmeline pind ja mida on võimalik valmistada igasuguse kujuga ja igas suuruses. Tänasel päeval ei ole OLED-valgustid veel küps tehnoloogia, kuid mõne aasta pärast jõuavad ka need valgustid oma uudsete rakendusaladega valgustite turule.
Pooljuhtvalgustitel on mitu eelist võrreldes traditsiooniliste valgustitega:
1)      Pooljuhtvalgustid on energiatõhusad. Täna on pooljuhtvalgustid võrdväärsed luminofoor- ja halogeenlampidega, kuid lähitulevikus lähevad pooljuhtvalgustid energiatõhususe osas mööda kõigist muudest valgustustehnoloogiatest.
2)      Valgustus on kvaliteetne ja kõrge nägemismugavusega.
3)     Disain ja esteetika. Pooljuhtvalgustite tehnoloogia annab valgustuse projekteerijale ja tööstusele peaaegu piiramatu vabaduse , et töötada välja uusi valgustuskontseptsioone ja disainiparameetreid.
4)     Innovatsioon ja uued ärivõimalused. Pooljuhtvalgustite sisseehitamine mööblisse ja hoonetesse, asenduslampide müügi asemel arukate valgustussüsteemide ja lahenduse müük ning uute kommunaalteenuste turgude loomine, et müüa valgustust kui teenust.
Täna teadaolevad probleemid pooljuhtvalgustitega ning nende turustamisega:
1)     Madala kvaliteediga LED-tooted. Turul on palju ebakvaliteetseid tootjaid, kes müüvad valgusteid, mis ei vasta pakendil toodud andmetele.
2)     Kõrge esialgne ostuhind
3)     Kasutajad ei tea pooljuhtvalgustite tehnoloogia eeliseid ja võimalusi
4)     Ebapiisav või puudulik tootekirjeldus
5)     Nn sinise valguse oht. On väljendatud muret, et LED-valgustuse spektri sinisesse osasse jääv valgus kahjustab võrkkesta – üksi  seni läbiviidud uuring seda siiski ei kinnita.
6)     Tehnoloogia kiire aegumine ja standardite puudumine
Euroopa Komisjoni võimalikud meetmed pooljuhtvalgustite populaarsuse tõstmiseks:
1)     anda Euroopa standardiorganisatsioonidele ülesanne töötada välja vajalikud standardid
2)     käivitada pooljuhtvalgustite katseprojektid
3)     teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ (eesmärgiks suurendada Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni jõudlust pooljuhtvalgustite alal)
4)     suunata seitsmenda raamprogrammi toetused pooljuhtvalgustitele
5)     pooljuhtvalgustid uue ühtekuuluvuspoliitika (2014-2020) investeerimisprioriteetite sekka
 

2012-07-24

Taastuvenergia toetusest

Juba pikka aega on tavatarbijad olnud hirmul, et senine taastuvenergia toetusskeem sööb nende rahakotti aina suurema augu. Kui vaadata statistikat siis on näha, et alates 2007. aastast  on taastuvenergia toetuse maksmine tootjatele hüppeliselt kasvanud: ca 5,6 miljonilt eurolt 62 miljonile eurole eelmisel aastal. Selle aasta prognoositav maht on 70,4 miljonit eurot (MKM). Võttes arvesse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangulist prognoosi tootmismahtude suurenemise osas, on kehtiva toetusskeemi puhul taastuvenergia tasud vastavad järgneval skeemil toodutega (eurosenti/kWh):

Lisaks küllaltki frustreerivale ennustusele võib meelehärmi tekitada ka fakt, et ca 35 % toetustest (Elering) kulub tuulikutele, mis on tihti investeerimisprojektiks välismaistele investoritele. Liigne võõrkapitali sissevool sektorisse võib ohtu seada meie energiajulgeolekupoliitika (loe: energeetilise sõltumatuse) ning töötaks seeläbi vastu toetusskeemi algupärasele eesmärgile.

Tundub, et tunneli lõpus on valguskiir – 19. juulil lõppes üks etapp hr. Juhan Partsi võitluses börsihinnast sõltuva taastuvenergia toetuse eest (MKM). Kui tänaseni olid tootjad ja nende huvide eest seisev üks keskmisest rohelisem poliitiline jõud täielikult vastu tagasiulatuvalt taastuvenergia toetuste vähendamisele, siis nüüd saavutati kokkulepe, mis kehtestab kõigile turuhinnast sõltuva toetuse, kuid loob samas ka olemasolevatele ning lähitulevikus tegevust alustavatele tootjatele lisagarantiid, mis kaaluvad üles börsi hinnatõusust tekkiva lisatulu. Kaugemas tulevikus energiatootmisega alustavad ettevõtted peavad leppima tunduvalt nõrgema dotatsiooni ning tagatisega. Samas tuleb nentida, et see kompromiss maksab umbkaudu 140 miljonit eurot, sest saavutatud lahendus vähendab väljamaksvate toetuste mahtu 263 miljoni võrra, kuid majandus- ja kommunikatsiooniministri originaallahendus oleks seda teinud 400 miljoni võrra.

Tänaseks saavutatud kokkulepe taastuvenergia toetuse osas on kindlasti samm edasi. Mõnel vabal momendil soovitaks siiski antud teemal mõtteid edasi mõlgutada: kui Eesti riiklikuks eesmärgiks on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia summaarses lõpptarbimises viia 25 %-le ning tänaseks on meil saavutatud tasemeks 24 % (mitteametlikult küll juba ka 25 %), siis kui suures ulatuses oleks vajalik toetusskeemi jätkata?

2012-04-13

Kuidas vähendada olemasolevate hoonete energiakulusid?

Aprilli alguses ilmus Äripäeva kinnisvara teemaline lisa, milles sai lühidalt kirjutatud renoveerimise mõtetest. See artikkel on ka siis nüüd blogihuvilistele kättesaadav. Head lugemist


Hoonete energiakulu moodustab olulise osa tema eluea kogukuludest. Ja see, mis on oluline, sellega tuleb tegeleda. Kõige odavam energia on see, mille me kulutamata jätame. Kõlab loosungina? -kuid vaadakem pisut kaugemale! Tasub korraks mõelda, kas iga kulunud kilovatttund on ikka läinud asja ette, kas oleks saanud mõne euro kulutamata jätta.

Me võime indiviididena suhtuda ükskõikselt Euroopa Liidu poolt väljakäidud energiatõhususe eesmärkidesse, aga me ei saa suhtuda ükskõikselt sellesse, et meie poolt kasutatavad hooned kulutavad põhjendamatult palju energiat - see tähendab raha. Isegi kui kõikide uute ehitavate hoonete energiatarve oleks väga madal, siis see ei vähendaks veel üldist energiatarbe kasvu, sest neid hooneid ei ehitata enamasti olemasolevate asemele, vaid neile lisaks. Ca 75-80 % hoonetest, mida me kasutame ka veel aastal 2050, on täna olemas, enamik neist kulutab vähemalt 20 % rohkem energiat kui see oleks kohane. Põhjused pole ainult ehitustehnilised, vaid ka insenertehnilised ja kasutusharjumuslikud.

See, et energiahinnad on lähiminevikus tõusnud ja tõusutrend jätkub, ei tohiks olla kuigi suureks uudiseks. Seda üllatavam on aga tõsiasi, et kasvava kuluartikliga ei vaevuta ikka veel tegelema sisuliselt. Parimatel juhtudel on hooneomanikud tellinud energiaauditi, millest peaks välja paistma olemasoleva hoone suurimad energiatarbijad ja võimalikud lahendused liigtarbimise piiramiseks. Kui eesmärgiks on kulude vähendamine, mitte vaid pelk teadmine, kuidas kulud tekivad, siis tuleb energiamärgisest ja energiaauditist edasi minna. Energiamärgise, energiaauditi ja laiaulatuslikuma meetme, ehk energiateenuse, mõju ja ulatus on toodud välja  alloleval skeemil.




Kuidas olemasolevat hoonet mõistlikult energiatõhusamaks renoveerida?
Renoveerimine hoone energiasäästlikumaks muutmise eesmärgil tuleb ette võtta terviklikult, suvalisi detaile kontekstist välja rebimata. On tavaline, et energiasäästu saamiseks võetakse ette fassaadide ja katuse soojustamine ning akende vahetus, seejuures andmata endale aru, mis renoveerimiseelse ja „sooja kuue“ saanud ehitise ehitusfüüsikaliste protsessidega juhtuma hakkab. Varem märkimisväärselt energiat kulutanud hoone omanik on saanud väiksemad energiaarved, aga koos sellega tihti ka viitsütikuga pommi hilisemate niiskuskahjustuste ja terviseriskide näol. Näidete otsimiseks pole vaja kaugele minna. Kui neid hooneid aastaid tagasi projekteeriti ja ehitati, siis polnud energiaga seotud kulud isegi mitte jututeemaks - lihtsalt aeg oli teine. Kui nüüd midagi tegema hakata, siis on päris selge, et olemasoleva hoonega midagi tehes avaldab see  mõju ka sama hoone muudele osadele. Oluline on kaaluda erinevate potentsiaalsete renoveerimiskomponentide mõju energiatõhususele ning meetmete majanduslikku otstarbekust. Parima tulemuse saab tavaliselt erinevate meetmete kombanatsioonist, mitte ühe komponendi rakendamisest. Näiteks lihtsalt valgustite vahetud energiasäästlikumate vastu või lihtsalt valgustuse juhtimise väljaehitamine ei anna eraldi võttes sama energiatõhusust, mis nende kahe teineteist toetava meetme koosrakendamine.
Üldiselt peaks energiatõhusamaks renoveerimisel jälgima nelja olulist reeglit:
1) - energiatõhususe saavutamine ei tohi toimuda sisekliima arvelt;
2) - energiatõhusmeetmete paketi eluiga peab olema pikem, kui meetme rakendamiseks võetud finantskohustus;
3) - energiatõhususmeetmete paketiga saavutatav sääst peab olema võrdne või suurem kui meetme rakendamiseks võetud finantseerimiskohustus.
4) - renoveerimise puhul peab alati lähtuma optimaalsusest ja terviklikkusest, nii käesoleva hetke kui ka hoone jätkuva eluea kontekstis.

Kust ja kuidas pihta hakata? Energiatõhususe parandamine ei pea tähendama hooneomanikule koheselt suuri investeeringuid. Protsess algab arusaamisega, et energiatarbe vähendamine on toimingute jada, kus probleemist arusaamine ja õigesti mõtlemine on esimene samm planeerimaks järgmisi käike.
Sobivaks raamiks oleks energiatulemuslikkuse leping. Mujal maailmas tuntakse seesugust lahendust ka energiateenuse nime all - sellise teenuse pakkujaks on energiateenuseettevõte. (mitte segi ajada klassikalise energia müüjaga). Energiateenuseettevõtteks võib olla ka energia müüja, aga hooneomanikul soovitaks siiski kaasata selliseid partnereid, kes ei müü energiat ega esinda konkreetseid kaubamärke, sest muidu võib saada ohustatuks kliendi tuleviku valikuvabadus. Parimaks partneriks hoone omanikule on ettevõte, kes töötab sama eesmärgi saavutamise suunas - partner ehk energiateenuseettevõte on huvitatud energiatarbe vähendamisest samavõrd kui hoone omanik. Partneri tasu peaks sõltuma otseselt väljapakutud lahendustest ja saavutatavast säästust. Lihtsustatuna tähendab see seda, et olemasoleva hoone energiatõhususe parendamiseks kaasatud ettevõte võtab enda kanda terviklikkust tagavate teenuste paketi A-st Ü-ni, andes seejuures garantii väheneva energiatarbe osas. Kõige keerulisem on optimaalse paketi kokkusobitamine nõnda, et see täidaks hoone omaniku poolt seatud kriteeriume - olgu selleks siis meetmete maksimaalne ulatus, ootus paranevale rahavoole, hoone kasutamisest tingitud piirangud vms. Enne mistahes paketi kokkupanemist on oluline piirangud ja võimalused kaardistada, et vältida liigset ressursikulu.
Energiateenus kui meede hõlmab laia tegevuste ala, muuhulgas energiaauditit, alternatiivide kaalumist, renoveerimiskontseptisooni väljatöötamist, projekti kujundamist, meetmete ellurakendamist, energiat tarbiva süsteemi hooldust ja töös hoidmist, monitooringut ning energiasäästu hindamist, kogu eelkirjeldatu alast kliendi nõustamist jne.

Kuidas mõõta ja hinnata saadavat säästu?
Enamiku hoonete puhul on olemas eelmiste perioodide energiakulu andmed. Need andmed nö. “ kalibreeritakse“ hoone mudelisse ja spetsiaaltarkvara ning erinevate simulatsioonide abil leitakse hoone kasutusprofiilile vastav energiatarbimine uuritavate lõikude kohta. Fikseeritakse baasjoon, mille järgi hakkab toimuma energiatarbe muutuste arvestamine. Baasjoone määramine on aega ja kogemust nõudev tegevus, selle tegemata jätmine toob kaasa vaidlused ja ebamugavused protsessi järgmistel etappidel.

Eelpool kirjeldatud meetod on väga sobilik ärihoonete ja ühiskondlike hoonete energiatõhususe parandamiseks. Iga konkreetne hoone on erinev ja seetõttu detailset retsepti anda ei ole võimalik. Veelkord lühidalt kokkuvõtteks: energiatõhususe parandamine algab mõttemaailma muutmisest ja energiatarbe kaardistamisest.




Aivar Uutar
Eesti volitatud ehitusinsener V


2012-03-28

Mõistlik hoone kavandamine algab enne projekteerimist, st. kontseptsioonist

Tere taas
29.02 toimus Tallinnas EKVÜ korraldatud koolitusseminar teemal: Madalaenergiatarbega majad - "X"miljardi küsimus. Sellest üritusest on tehtud mõned videoülesvõtted ja minu mõtted on 9 minuti pikkuse videoklipina leitavad siit.

Edu ja jaksu

2012-03-04

Energiatõhususe kava ja direktiiv

Tervitused energiatõhususe huvilistele.

Viimasel ajal on energiatõhususe valdkonnas palju juhtuma hakanud. Et Sul natuke kergem oleks, siis olen koondanud siia mõned  olulised pidepunktid ja viited. Energiatõhususe temaatika on tegelikult palju laiem ja komplitseeritum, kui see esmapilgul paistab. Esitan olulisemad seosed siinkohal võimalikult lühidalt ja selgelt.

Euroopa Komisjoni hinnangutest on selgunud, et EL suudab tänase tempoga liikudes saavutada 20-20-20 plaanist  20%lise energiasäästu eesmärgist üksnes poole.  Asjaoludest tulenevalt töötati välja uus energiatõhususe kava, mis avaldati 08.03.2011.a . Kava on leitav siit

Kavas keskendutakse vahenditele, millega käivitada avaliku ja erasektori hoonete renoveerimisprotsesse ja parandada nendes kasutatud ehitusdetailide ja seadmete energiatõhusust. Selles soositakse avaliku sektori rolli olla teistele eeskujuks ning tehakse ettepanek suurendada avaliku sektori hoonete remontimise määra ja kehtestada selleks siduv eesmärk, samuti võtta avaliku sektori kulutustes kasutusele energiatõhususe kriteerium. Nähakse ka ette kohustused kommunaalettevõtjatele, et nende kliendid saaksid oma energiatarbimist vähendada.

JÄRGNEVALT ÜLEVAADE KAVAS VÕETUD SUUNDADEST:

1)      AVALIK SEKTOR OLGU EESKUJUKS
Avaliku sektori omanduses või kasutuses olevate hoonete pind moodustab umbes 12% ELi hoonete pinnast.
a.       Energiatõhusus avaliku sektori kulutustes
Avalike kulutuste juhtimine energiatõhusate toodete, transpordivõimaluste, hoonete, tööde ja teenuste suunas
b.      Energiatõhusus avaliku sektori kulutustes
Avalike kulutuste juhtimine energiatõhusate toodete, transpordivõimaluste, hoonete, tööde ja teenuste suunas
c.       Avaliku sektori hoonete renoveerimine
Riigiasutused peaksid esimestena oma hoonete energiatõhususe kõrgemale tasemele viima.
d.      Energiatulemuslikkuse lepingud  (energiatõhususe leping)
Energiatulemuslikkuse lepingud on hoonete remontimisel tõhusaks vahendiks. Niisuguse tõhususel põhineva avaliku hanke vormi puhul kasutatakse väiksematest kommunaalteenuste arvetest ja hoolduskuludest tulenevat rahalist säästu selleks, et katta osaliselt või täielikult meetmetesse investeerimise kulud.
e.      Energiatõhususe rakendamine omavalitsuste tasandil
Tõsta omavalitsuste initsiatiivi arendamaks energiatõhusamat lähenemist (Eestis näitavad selles osas suunda Rakvere ning Tallinn, kes kuuluvad Linnapeade pakti)
 
2)      TULEB RAJADA TEED VÄHESE ENERGIATARBIMISEGA HOONETELE
Ligi 40% energia lõpptarbimisest toimub hoonetes, avaliku ja erasektori kontorites, kauplustes ja muudes hoonetes – Euroopas kulub 2/3 sellest elumajade kütmiseks.
a.       Hoonete soojuskasutus
Lähiaastatel on kõige olulisem tegeleda hoonete soojustarbimisega. Komisjon uurib täpsemalt olemasolevaid lahendusi ja sealhulgas võimalusi kaugkütte kasutamise soodustamiseks.
b.      Õiguslikud takistused
Üks olulisi tõkkeid energiatõhususe ajakohastamisel on vastuolulised stiimulid. Selle
terminiga kirjeldatakse tavalist olukorda, kus omanik ja üürnik on mõlemad tõrksad maksma üüritava kinnisvara energiatõhususe parandamise eest, sest sellest tulenev kasu jaotub nende vahel. Mitmed liikmesriigid on välja töötanud õigussätted, milles on määratletud summa, mille investorid üürnikelt võivad saada.
c.       Koolitus
Energiatõhusad ehituslahendused on tihti tehniliselt nõudlikud. Vastavat koolitust napib arhitektidel, inseneridel, audiitoritel, oskustöölistel, tehnikutel ja seadistajatel – eelkõige just remontimisega seotud töötajatel. Tänasel päeval on Euroopas umbes 1,1 miljonit kvalifitseeritud töötajat, kuid hinnanguliselt on neid 2015. aastaks vaja 2,5 miljonit. Seetõttu on  Euroopa Komisjon algatanud projekti „EHITAGE ÜLES: säästvad oskused ehitustöötajatele” millesse kuulub 27 EU riiki, sh. ka Eesti. Kava on leitav siit.
d.      Energiateenuse ettevõtjad kui renoveerimise katalüsaatorid
Energiateenuse puhul kombineeritakse energia energiatõhusa tehnoloogia või tegevusega nii, et tulemuseks on energiatõhususe paranemine või primaarenergia säästmine. Energiateenuse ettevõtjad saavad energiatõhusust parandada finantsriski võttes, et katta või aidata katta esmaseid investeerimiskulusid, ning saavutatud säästu uuesti tagasi investeerides. Nendest takistustest ülesaamiseks ja energiateenuse ettevõtjate turu läbipaistvuse suurendamiseks teeb Eurooa Komisjon ettepaneku, et liikmesriigid esitavad turuülevaated, akrediteeritud energiateenuse pakkujate nimekirjad. ELis on tänasel päeval hinnanguliselt ~1000 aktiivset energiateenuse ettevõtjat, mis moodustab umbes 8,5 miljardi euro suuruse turumahu. Turupotentsiaali hinnatakse 25 miljardile eurole.

3)      Energiatõhusus tööstuses
a.       Tõhus soojuse-ja elektri tootmine
b.      Energiatõhusus elektri- ja gaasivõrkudes
c.       Energiatõhusus kui ettevõtlussektor
Energiatõhusa Euroopa eelduseks on energiasäästu jaoks väärtuse loomine turumehhanismide kaudu. Seetõttu on vaja instrumente, millega energiasäästule anda finantsväärtus ja siduda kommunaalettevõtjate kasumid pigem energiatõhususega kui tarnitud energia mahuga. Näiteks nõuda kommunaalettevõtjatelt fikseeritud hulga
energiasäästu saavutamist oma klientide energiatõhususe suurendamise teel.
d.      Euroopa töötleva tööstuse konkurentsivõime tõstmine
e.      Teadusuuringud ja innovatsioon
 
4)      Asjakohane riiklik ja Euroopa tasandi finantstoetus
 
5)      Tarbijate sääst
a.       Energia- ja ressursitõhusate seadmete kasutamise soodustamine
Tänapäeval on enam kui 40% aknaid ELis ikka veel ühekordsed, ja teine 40% on vanad
kaitsekihita topeltaknad. Komisjon töötab selle nimel, et hõlbustada tõhusamate
ehitusdetailide turuletulekut, näiteks kohaldades akendele ökodisaini või märgistuse
õigusraamistikku.
b.      Tarbijate relvastamine uue tehnoloogiaga
Tarbijal ülevaatlikud energiaarved. Aruka võrgu (smart grid) rakendamine.

6)      Transport

7)      Liikmesriikide tegevuse õigusraamistik
Liikmesriikide õigusraamistik peab aitama kasutusele võtta rohkem energiasäästu potentsiaali – ei tohi säästu saavutamist mingil moel takistada.
Energiatõhususe kavast tulenevalt on välja töötatud esialgne versioon uuest energiatõhususe direktiivist  (siinkohal mitte segi ajada hoonete energiatõhususe direktiiviga 2010/31/EL).  Uus energiatõhususe direktiiv on leitav siit.
Direktiiviga sätestatakse järgnevad nõuded:

1)      ALATES 1. JAANUARIST 2014 RENOVEERITAKSE AVALIKU SEKTORI ASUTUSTELE KUULUVAST ÜLDPÕRANDAPINNAST IGAL AASTAL 3 %, TÄITES VÄHEMALT ENERGIATÕHUSUSE MIINIMUMNÕUDED

2)      ENERGIATÕHUSUSKOHUSTUSEGA SÜSTEEM. Selle süsteemiga tagatakse, et liikmesriigi territooriumil tegutsevad kõik energiatarnijad või kõik energia jaemüügiettevõtjad saavutavad aastas energiasäästu, mis on 1,5 % nende energiamüügi mahust.

3)      ENERGIAAUDITID
Liikmesriigid soodustavad selliste energiaauditite kättesaadavust kõikidele lõpptarbijatele, mis on taskukohase hinnaga ja mida sõltumatult viivad läbi kvalifitseeritud või akrediteeritud eksperdid. Liikmesriigid töötavad välja programmid selleks, et julgustada kodumajapidamisi ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid läbi tegema energiaauditeid.

4)      ARUKAD ARVESTID
Liikmesriigid tagavad, et elektri, maagaasi, kaugkütte või -jahutuse ning kaugküttesüsteemide sooja tarbevee lõpptarbijad on varustatud individuaalsete arvestitega, mis mõõdavad täpselt, võimaldavad näha tegelikku energiatarbimist ning annavad teavet tegeliku tarbimisaja kohta

5)      TÄPSED ARVED
Täpsed ja tegelikul tarbimisel põhinevad arved

6)      ENERGIATEENUSED
Liikmesriigid teevad järgmist:
a.       teevad avalikult kättesaadavaks olemasolevate energiateenuseosutajate ja nende poolt osutatavate energiateenuste loendi ning kontrollivad ja uuendavad seda regulaarselt;
b.      pakuvad avalikule sektorile energiatõhususe lepingute sõlmimiseks näidislepinguid
c.       levitavad teavet võimalike energiateenuslepingute ja sätete kohta, mis peaksid sellistes lepingutes olema, et tagada energiasääst ja lõpptarbija õigused;
d.      levitavad teavet energiateenuste projekte toetavate finantsinstrumentide, stiimulite, toetuste ja laenude kohta.
 
Direktiivi ettepanek läheb tänase päeva informatsiooni kohaselt Euroopa Parlamendis esimesele lugemisele 2012. aasta maikuus. Kui Euroopa Parlament ja Nõukogu on ettepaneku heaks kiitnud, peavad EL liikmesriigid asjaomased uued eeskirjad ühe aasta jooksul oma õigusesse üle võtma.