Aprilli alguses ilmus Äripäeva kinnisvara teemaline lisa, milles sai lühidalt kirjutatud renoveerimise mõtetest. See artikkel on ka siis nüüd blogihuvilistele kättesaadav. Head lugemist
Hoonete energiakulu moodustab olulise osa tema eluea kogukuludest. Ja see, mis on oluline, sellega tuleb tegeleda. Kõige odavam energia on see, mille me kulutamata jätame. Kõlab loosungina? -kuid vaadakem pisut kaugemale! Tasub korraks mõelda, kas iga kulunud kilovatttund on ikka läinud asja ette, kas oleks saanud mõne euro kulutamata jätta.
Me võime indiviididena suhtuda ükskõikselt Euroopa Liidu poolt väljakäidud energiatõhususe eesmärkidesse, aga me ei saa suhtuda ükskõikselt sellesse, et meie poolt kasutatavad hooned kulutavad põhjendamatult palju energiat - see tähendab raha. Isegi kui kõikide uute ehitavate hoonete energiatarve oleks väga madal, siis see ei vähendaks veel üldist energiatarbe kasvu, sest neid hooneid ei ehitata enamasti olemasolevate asemele, vaid neile lisaks. Ca 75-80 % hoonetest, mida me kasutame ka veel aastal 2050, on täna olemas, enamik neist kulutab vähemalt 20 % rohkem energiat kui see oleks kohane. Põhjused pole ainult ehitustehnilised, vaid ka insenertehnilised ja kasutusharjumuslikud.
See, et energiahinnad on lähiminevikus tõusnud ja tõusutrend jätkub, ei tohiks olla kuigi suureks uudiseks. Seda üllatavam on aga tõsiasi, et kasvava kuluartikliga ei vaevuta ikka veel tegelema sisuliselt. Parimatel juhtudel on hooneomanikud tellinud energiaauditi, millest peaks välja paistma olemasoleva hoone suurimad energiatarbijad ja võimalikud lahendused liigtarbimise piiramiseks. Kui eesmärgiks on kulude vähendamine, mitte vaid pelk teadmine, kuidas kulud tekivad, siis tuleb energiamärgisest ja energiaauditist edasi minna. Energiamärgise, energiaauditi ja laiaulatuslikuma meetme, ehk energiateenuse, mõju ja ulatus on toodud välja alloleval skeemil.
Kuidas olemasolevat hoonet mõistlikult energiatõhusamaks renoveerida?
Renoveerimine hoone energiasäästlikumaks muutmise eesmärgil tuleb ette võtta terviklikult, suvalisi detaile kontekstist välja rebimata. On tavaline, et energiasäästu saamiseks võetakse ette fassaadide ja katuse soojustamine ning akende vahetus, seejuures andmata endale aru, mis renoveerimiseelse ja „sooja kuue“ saanud ehitise ehitusfüüsikaliste protsessidega juhtuma hakkab. Varem märkimisväärselt energiat kulutanud hoone omanik on saanud väiksemad energiaarved, aga koos sellega tihti ka viitsütikuga pommi hilisemate niiskuskahjustuste ja terviseriskide näol. Näidete otsimiseks pole vaja kaugele minna. Kui neid hooneid aastaid tagasi projekteeriti ja ehitati, siis polnud energiaga seotud kulud isegi mitte jututeemaks - lihtsalt aeg oli teine. Kui nüüd midagi tegema hakata, siis on päris selge, et olemasoleva hoonega midagi tehes avaldab see mõju ka sama hoone muudele osadele. Oluline on kaaluda erinevate potentsiaalsete renoveerimiskomponentide mõju energiatõhususele ning meetmete majanduslikku otstarbekust. Parima tulemuse saab tavaliselt erinevate meetmete kombanatsioonist, mitte ühe komponendi rakendamisest. Näiteks lihtsalt valgustite vahetud energiasäästlikumate vastu või lihtsalt valgustuse juhtimise väljaehitamine ei anna eraldi võttes sama energiatõhusust, mis nende kahe teineteist toetava meetme koosrakendamine.
Üldiselt peaks energiatõhusamaks renoveerimisel jälgima nelja olulist reeglit:
1) - energiatõhususe saavutamine ei tohi toimuda sisekliima arvelt;
2) - energiatõhusmeetmete paketi eluiga peab olema pikem, kui meetme rakendamiseks võetud finantskohustus;
3) - energiatõhususmeetmete paketiga saavutatav sääst peab olema võrdne või suurem kui meetme rakendamiseks võetud finantseerimiskohustus.
4) - renoveerimise puhul peab alati lähtuma optimaalsusest ja terviklikkusest, nii käesoleva hetke kui ka hoone jätkuva eluea kontekstis.
Kust ja kuidas pihta hakata? Energiatõhususe parandamine ei pea tähendama hooneomanikule koheselt suuri investeeringuid. Protsess algab arusaamisega, et energiatarbe vähendamine on toimingute jada, kus probleemist arusaamine ja õigesti mõtlemine on esimene samm planeerimaks järgmisi käike.
Sobivaks raamiks oleks energiatulemuslikkuse leping. Mujal maailmas tuntakse seesugust lahendust ka energiateenuse nime all - sellise teenuse pakkujaks on energiateenuseettevõte. (mitte segi ajada klassikalise energia müüjaga). Energiateenuseettevõtteks võib olla ka energia müüja, aga hooneomanikul soovitaks siiski kaasata selliseid partnereid, kes ei müü energiat ega esinda konkreetseid kaubamärke, sest muidu võib saada ohustatuks kliendi tuleviku valikuvabadus. Parimaks partneriks hoone omanikule on ettevõte, kes töötab sama eesmärgi saavutamise suunas - partner ehk energiateenuseettevõte on huvitatud energiatarbe vähendamisest samavõrd kui hoone omanik. Partneri tasu peaks sõltuma otseselt väljapakutud lahendustest ja saavutatavast säästust. Lihtsustatuna tähendab see seda, et olemasoleva hoone energiatõhususe parendamiseks kaasatud ettevõte võtab enda kanda terviklikkust tagavate teenuste paketi A-st Ü-ni, andes seejuures garantii väheneva energiatarbe osas. Kõige keerulisem on optimaalse paketi kokkusobitamine nõnda, et see täidaks hoone omaniku poolt seatud kriteeriume - olgu selleks siis meetmete maksimaalne ulatus, ootus paranevale rahavoole, hoone kasutamisest tingitud piirangud vms. Enne mistahes paketi kokkupanemist on oluline piirangud ja võimalused kaardistada, et vältida liigset ressursikulu.
Energiateenus kui meede hõlmab laia tegevuste ala, muuhulgas energiaauditit, alternatiivide kaalumist, renoveerimiskontseptisooni väljatöötamist, projekti kujundamist, meetmete ellurakendamist, energiat tarbiva süsteemi hooldust ja töös hoidmist, monitooringut ning energiasäästu hindamist, kogu eelkirjeldatu alast kliendi nõustamist jne.
Kuidas mõõta ja hinnata saadavat säästu?
Enamiku hoonete puhul on olemas eelmiste perioodide energiakulu andmed. Need andmed nö. “ kalibreeritakse“ hoone mudelisse ja spetsiaaltarkvara ning erinevate simulatsioonide abil leitakse hoone kasutusprofiilile vastav energiatarbimine uuritavate lõikude kohta. Fikseeritakse baasjoon, mille järgi hakkab toimuma energiatarbe muutuste arvestamine. Baasjoone määramine on aega ja kogemust nõudev tegevus, selle tegemata jätmine toob kaasa vaidlused ja ebamugavused protsessi järgmistel etappidel.
Eelpool kirjeldatud meetod on väga sobilik ärihoonete ja ühiskondlike hoonete energiatõhususe parandamiseks. Iga konkreetne hoone on erinev ja seetõttu detailset retsepti anda ei ole võimalik. Veelkord lühidalt kokkuvõtteks: energiatõhususe parandamine algab mõttemaailma muutmisest ja energiatarbe kaardistamisest.
Aivar Uutar
Eesti volitatud ehitusinsener V
